Digi vs paber

Alles kümme aastat tagasi oli peaaegu igas majapidamises komplekt „ENE“-sid või „ENEKE“-si. Nüüdseks on need riiulitelt kadunud või koguvad seal lihtsalt tolmu. Paberkujul entsüklopeediate asemel on inimesed üha rohkem hakanud kasutama digitaalseid entsüklopeediaid. Populaarseim on nendest kindlasti Wikipedia. Enam ei pea otsima õiget lehekülge soovitud informatsiooni saamiseks või murdma pead, millise märksõna abil otsida. Kirjutad lihtsalt märksõna sisse ning saad vastuse murdosa sekundi jooksul. Kui ei leia soovitud tulemust, vahetad märksõna. Ajakulu on sadu kordi väiksem. Isegi, kui soovid osta paberkujul entsüklopeediat, siis võid arvestada korraliku väljaminekuga. TEA entsüklopeedia täiskomplekti hind on hetkel müügil hinnaga 1200€. Link

Kuna Wikipedial on „igamehe muutmisõigus“, siis võib mõne artikli informatsiooni õigsus olla kaheldav. Vähemalt selles osas on paberentsüklopeedial veel eelis, sest informatsioon on eelnevalt kontrollitud. TEA entsüklopeedia on olemas ka digitaalsel kujul hinnaga 1.90€ kuus. Link

Olen kindel, et samamoodi nagu digiraamatud pole asendanud paberraamatuid, ei asenda ka digiteatmeteosed täielikult paberteatmeteoseid. Paber on õhtuti voodis lugemiseks tunduvalt silmasõbralikum kui arvutiekraan.

Laserdisc

Laserdisci kui esimene digitaalne koduvideoformaat jõudis esmakordselt turule Atlantas aastal 1978.  Kõigest kaks aastat pärast videokassette. Kvaliteedi ning mahutavuse näitajate poolest oli uudne Laserdisc kõigist VCR-idest peajagu üle. Laserdiscil oli tublisti teravam pilt ning digitaalne surround heli. Tundub ideaalne tehnoloogia VHS-ide võimultkukutamiseks. Aga mis läks valesti?

Kuna Laserdisci läbimõõt oli 30cm olid need tohutult suured ning rasked. Võrreldes VHS-idega olid need ka väga õrnakesed ning lihtsasti kahjustatavad. Puudus lindistamisvõimalus ning lugejad tegid oluliselt kõvemat müra kui kassetimängijad. Loomulikult olid mängijad ka superkallid.

Olgugi, et Laserdisc ei vapustanud oma innovatsiooniga maailma, võib teda lugeda CD ning DVD teerajajaks.

iSmell

iSmelli näol on tegemist 2001 aastal DigiScenti poolt loodud lõhnade edastamise seadeldisega, mis kahjuks seeriatootmisse ei jõudnud. Vähemalt saadi valmis prototüüp. Seadeldis ühildus arvutiga läbi USB või serial pordi ning eraldas lõhna, kui kasutaja avas veebilehe või e-maili. Seadme sees peitus kassett 128 lõhnaga, mida segades sai jäljendada erinevaid lõhnu. DigiScentsil oli valmis tuhandeid lõhnu, mida sai lisada veebilehtedele ning e-mailidele. Kahjuks ei jõudnud seade prototüübi tasemelt kaugemale. Minu arvates on tegu suurepärase leiutisega. Igapäevane arvutikasutus muutuks hoopis meeldivamaks kogemuseks.

NFC

Ideetasandil tundus NFC ehk „Near Field Communication“ revolutsioonilise ideena, mis võimaldab kasutada mobiiltelefoni hoopis uutmoodi ning laialdasemalt. NFC võimaldab lähiväljas teha kontaktivabasid toiminguid näiteks autentida, maksta, avada uksi, saada infot. Ometi ei ole see tehnoloogia, mis esmakordselt leidis oma tee telefoni juba 2006. aastal, saanud meie igapäevaseks abivahendiks. NFC abil maksmine eeldab, et makstavates asutustes on antud võimalus olemas. Seda aga pole siiani saavutatud ning rahakotti tuleb ikkagi kaasas kanda. Küsitav on ka turvalisuse aspekt näiteks telefoni kaotamisel või varguse korral. Võib-olla NFC on veel populaarsust kogumas, kuid siiani tundub see minu jaoks läbikukkumisena.